Juba piisavalt kehv oli see, et prohvet ei tulnud isiklikult uksele, kui Süüria väepealik Naaman teda hõikas; selle asemel väitis prohveti saadik, et pidalitõve ravimiseks peab ta Jordanis suplema. Naamani uhkus sai hoobi ja ta vihastas; ta rõhutas, et tema kodumaal olid palju paremad jõed kui see väike armetu oja, mida Eliisa oli soovitanud.
Naamani lugu on Piiblis mõistagi meie kasuks. Tema pidalitõbi illustreerib meie pattu, sest me kõik olema mõistetud häbistavasse surma taudi tõttu, mis tabas meid, kui murdsime truudust Jumalale. Naamani pidalitõbi ei ole aga ainus asi, mis meil temaga ühine on; meis igaühes on ka Süüria väepealiku uhkus, mis keeldub uskumast, et tee Jumala riiki käib läbi enesesalgamise. Patt on seadnud meie ego pjedestaalile ja see moonutab meie tajumisvõimet, kuni oleme hakanud uskuma, et meie kõige suurema häda raviks on tarvis uhkust toita, mitte seda maha suruda.
„See mudane, armetu nire. Ei iial! Eliisa oleks pidanud tulema välja, lugupidamist osutama ja oma kätt minu kohal viibutama!“
Kerime kiiresti sadu aastaid edasi taevase sõjaväe Pealiku juurde, kes lähenes sellele samale mudasele, armetule ojale ja Ristija Johannese protestist hoolimata nõuab, et saaks end alandada, hoolimata faktist, et Ta pole kunagi uhkuse all kannatanud.
Juba jõe nimi on sügavamõtteline: Jordan tähendab „laskuja“, sest see lookleb läbi maa alla, kuni jõuab Surnumerre. Kuid tegelik Laskuja oli Tema, kes astus taevasest aust alla meie ellu; Looja, kes ei olnud liiga uhke, et võtta enda peale meie mudased probleemid. Enne, kui see läbi sai, pidi Ta laskuma koguni alla hauda.
Mis võimalus on meie patusel uhkusel sellise isetu armastuse taustal? Kuidas saame pidada kalliks oma ego ja toita uhkust, kui patuta Jumala Poeg ise oli rohkem valmis kui Naaman, et astuda Jordani jõkke? See ei jäta meile patu jaoks edasist võimalust − meil pole muud valikut kui astuda ise sinnasamma mudasesse armetusse jõkke.
In English