Ma kuulsin neid, kes olid sõjarüüsse riietatud, tõde suure väega esitamas. Sel oli mõju. Ma nägin neid, kes olid olnud seotud. Mõni naine oli olnud seotud oma abikaasaga ja mõned lapsed oma vanematega. Ausad inimesed, keda oli keelatud või takistatud tõde kuulmast, haarasid nüüd sellest innukalt kinni. Hirm sugulaste ees kadus. Nende jaoks pääses mõjule tõde. See oli kallim ja väärtuslikum kui elu. Nad olid tundnud nälga ja janu tõe järele. Ma küsisin, mis selle suure muutuse esile kutsus. Üks ingel vastas: „See on hiline vihm, kosutus Issanda juurest, kolmanda ingli vali hüüd.“
Valitutega oli suur vägi. Ingel ütles: „Vaata!“ Minu tähelepanu pöörati õelatele ehk uskmatutele. Nad kõik olid ärevil. Jumala rahva innukus ja vägi ärritas neid ja ajas raevu. Segadust ja korratust oli kõikjal. Ma nägin, et Jumala väge ja valgust omava seltskonna vastu võeti tarvitusele abinõud. Pimedus tihenes nende ümber, kuid nendega oli Jumala heakskiit ja nad usaldasid Teda. Ma nägin nende hämmeldust.
Edasi kuulsin neid tõsiselt Jumala poole hüüdmas. Nende tungiv palve ei katkenud päeval ega ööl. Ma kuulsin sõnu: „Sündigu Sinu tahe, oo Jumal! Kui see Sinu nime austab, valmista oma rahvale pääsetee! Vabasta meid paganatest, kes meid piiravad! Nad on meid surma mõistnud, kuid Sinu käsivars saab tuua pääste.“ Neid sõnu suudan meenutada. Tundus, et kõigil oli sügav väärtusetuse tunne ja kõik ilmutasid täielikku alistumist Jumala tahtele. Ometi anus eranditult igaüks tõsiselt ja heitles vabastamise pärast nagu Jaakob. − The Review and Herald, 31. detsember 1857.
In English