„Pastor, kas sa nägid, mida need inimesed lõunalauale tõid?“ Sarah oli ilmselgelt ärritunud, kui ta ajas mu kiriku keldris köögi lähedal nurka. „Nad tõid kala!“
„See on neist väga suuremeelne, eks ole?“ vastasin ma pehmelt. Kõnealused inimesed olid värsked koguduseliikmed ja kui nad kuulsid, et ühine lõuna on vegetaarne, otsustasid nad tuua kala, sest mõned ei pea kala lihaks. Sarah ei leppinud sellega. „Me peame midagi tegema!“ nõudis ta.
„Ei, ei pea,“ vastasin ma. „Pealegi ei pea sa seda sööma, kuid sa pead suu kinni hoidma.“ Ta jäi endale kindlaks ja väitis, et kala söömine on raske patt, kuni ma jagasin temaga Luuka aruannet, kuidas Jeesus sõi ülestõusnult kala. (Luuka 24:42, 43) Sarah podises ja kees vihast, seejärel marssis minema, et leida mõni kaastundlikum kuulaja, olles mind ilmselt kui lootusetut kompromisside tegijat maha kandnud.
Olen sageli imestanud, kuidas mõned lasevad teiste tegudel end vihastada. Mul on raske mõista, miks kellegi teise lõunasöögi sisu peaks viha tekitama. Kui sind sunnitaks sööma toitu, mida sa ei taha, siis saaksin aru, et see tekitab pahameelt; aga kui keegi teine seda teeb?
See ei ole loogiline; kui sul muidugi endal mingit probleemi pole. Kui Jumal Kaini ilma usuta toodud ohvri tagasi lükkas, sai Kain vihaseks. Kuid nagu sa märkad, ta ei vihastanud lihtsalt Jumala peale, ta valas oma viha venna peale välja. Aabel tapeti mitte sellepärast, mida ta tegi, vaid Kaini südame seisukorra tõttu.
Võib-olla on nii, et kui leiame, et teiste tegevus meid vihastab, isegi kui see meid isiklikult ei puuduta, peaksime tegema endale vaimuliku inventuuri. Olen avastanud, et neil, kes sageli teiste peale vihastavad, on tihtipeale isiklikud vaimulikud probleemid, kuid tundub, et nad süüdistavad alateadlikult oma probleemides teisi. Ausalt, meist igaühel on piisavalt tegemist oma eluga, nii et meil pole aega teiste järele valvata. Ja muidugi, kõik see allasurutud viha on sinu tervisele palju hullem kui kellegi teise toiduvalikud.
In English