Ma olen alati imetlenud Jumala soovi ja võimet meid kinnitada. Kui suur on Tema armastus ja kuidas Ta laseb neid asju mõne oma sulase kaudu meile õigeks ajaks valmis panna!
Ent sellega tolle hommiku kinnitused ei lõppenud: avanud arvutis postkasti, leidsin sealt veel ühe Jumala poolt sinna juhitud kusagilt Ameerika avarustest postitatud kinnituse päeva mõtte kujul, mis kõlab eesti keeles umbes nii: „Kas sinu silmis on väike asi olla Jumala poolt armastatud – kas on väike asi olla Aukuninga laps, abikaasa, armastus ja südamerõõm? Kristlane, usu seda ja mõtle sellele: sa oled igavesti armastavate käte embuses; see armastus on pärit igaviku aegadest ja kestab igavesti; see armastus tõi Jumala armastava Poja taevast maa peale, viis maa pealt ristile, siis ristilt hauda ja hauast ausse – see armastus oli kurnatud, näljane, kiusatud, põlastusega koheldud, rooskadega pekstud, mõnitatud, selle peale sülitati, see armastus löödi risti ja läbistati mõõgateraga; see armastus paastus, palvetas, õpetas, parandas, nuttis, higistas, veritses, suri. See armastus võtab sind omaks ja sa võid olla igavesti selle embuses.“ (Richard Baxter)
Sellel hommikul ei vajanud ma enam ühtki kinnitust Jumala armastuse kohta ja see kogemus kandis mind mitte üksnes 17. juulil. Mõnes mõttes kannab see siiani. Mida ma pärast sellist armastuse kinnitust kindlasti teha ei suuda – ma ei lähe maha tallama ega julgusetuks tegema ühtki inimest, kes võitleb oma usuvõitlust, mis võib minu omast küll erineda ja sisaldada endas teistsuguseid lüüasaamisi ja kaotusi kui minul, kuid on ometi võitlus Jumalale kuulumise nimel.
Soovin sullegi, hea lugeja, Jumala armastuse õppetundide omandamist sinu kooliteel, mis kasvatab sind sinu Päästja ja Jumalaga ikka enam kokku.
Eha Lobjakas
In English