„OH ARMASTUS, MIND HOIA SA”

Avaldatud 27.1.2015, rubriik Päeva sõna

Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas. Kiri roomlastele 8:38, 39

Kuidas me siis peame vastama nädal tagasi esitatud küsimusele: mis tappis Jeesuse? Ketsemani ja Kolgata vahel seistes on meie süda vastamisi kahe vastuvaidlematu ja lõpliku reaalsusega: kui ülimalt kohutav on meie patt, aga kui ülimalt imeline on Tema armastus! Ta oli valmis Jumalast igavesti lahus olema, et Jumal võiks meid igaveseks päästa. Hüljatud, et meie võiksime leitud olla, põlatud, et meie võiksime lunastatud olla. Ta suri teist surma, et meie võiksime saada teise võimaluse. Meie nõdras inimkeeles pole niisuguse ohvri väljendamiseks ühtki sõna peale sõna „armastus”.

George Matheson oli armunud. Tema ja ta unistuste neiu pidid peagi abielluma. Kuid siis toimus tragöödia. George’i tabas salapärane nägemise kaotus. Aga kuigi tema silmad enam ei näinud, armastas tema süda jätkuvalt neidu, kellest pidi saama tema naine.

Seejärel tuli teine tragöödia. Ühel hommikul kuulis Matheson neiu samme liginemas. Aga kui pruut kõnelema hakkas, teatas ta, et tema süda ei taha pimeda mehega abielluda. Ja kui neiu sammud kajasid tema elust igaveseks välja, nutsid silmad, mis ei näinud, pisaraid, mis olid ainult tunda. Neiu oli Mathesoni armastanud, kuid ta otsustas mitte tema juurde jääda.

Oma isiklikus hingepiinas kobas Matheson ühel päeval sulepea järele ja kirjutas ühest teisest armastusest:

„Oh, armastus, mind hoia sa,

mu väsin’d hinge kosuta

ja võta minu elu sa,

et sinu armus sügavas

see vilja kanda saaks.”

Mis tappis Jeesuse? Aed ja rist kuulutavad, et Tema armastus meie vastu oli suurem kui meie patt Tema vastu. Ja see võttiski Talt Kolgatal elu – ristile naelutatud armusüli, mis ei jäta sind iial.

Igavesest ajast igavesti.

Aamen.

Jaga Facebookis