Kõigist meie vajadustest kõige suurema ja pakilisem on tõelise jumalakartuse taaselustumine. Selle poole püüdlemine peaks oleme meie tähtsaim töö. Tuleks teha tõsiseid jõupingutusi, et saada osa Issanda õnnistustest − mitte et Jumal ei sooviks neid õnnistusi meile välja valada, vaid me ei ole valmis neid vastu võtma. Rohkem kui maised vanemad soovivad anda häid ande oma lastele, soovib meie Taevane Isa anda oma Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad. Meie töö on patutunnistuse, alanduse, kahetsuse, meeleparanduse ja tõsise palve kaudu täita tingimused, mille puhul Jumal on tõotanud meile oma õnnistused anda.
Äratust võib oodata ainult vastusena palvele. Kui Jumala Püha Vaim on rahva hulgast nii puudu, ei suuda nad Sõna kuulutamist hinnata. Aga kui Vaimu vägi puudutab nende südant, siis ei jää jutlused mõju avaldamata. Jumala Sõna õpetuste juhtimisel ja Jumala Vaimu ilmnemisel saavad koosolekul osalejad mõistlikku otsustusvõimet rakendades väärtusliku kogemuse ning naasevad koju valmisolekus avaldada kasulikku mõju.
Vanad lipukandjad teadsid, mida tähendab Jumalaga palves heidelda ja Tema Vaimu väljavalamisest rõõmu tunda. Kuid nemad lahkuvad tegevusväljalt. Kes täidab nende koha? Kuidas on lugu kasvava põlvkonnaga? Kas nad on Jumala poole pöördunud? Kas oleme teadlikud tööst, mis toimub taevases pühamus või ootame, et kogudusele langeks mingi vastupandamatu jõud, enne kui ärkame? Kas loodame tõesti, et kogu kogudus ärkab? See aeg ei saabu iialgi.
Koguduses on inimesi, kes ei ole pöördunud ning kes ei ühine tõsiste, anuvate palvetega. Me peame asuma tööle igaüks isiklikult. Peame vähem rääkima ja rohkem palvetama. − The Review and Herald, 22. märts 1887.
In English