Reedel, 20. märtsil [1896] tõusin ma varakult, poole nelja ajal hommikul. Kui ma kirjutasin Johannese evangeeliumi viieteistkümnendast peatükist, haaras mind äkitselt imeline rahu. Kogu ruum tundus olevat taevasest õhustikust täidetud. Püha Ligiolu oleks nagu mu toas olnud. Panin sule kõrvale ja jäin ootama, mida Vaim mulle ütleb. Ma ei näinud ühtki isikut. Ma ei kuulnud mingit kuuldavat häält, kuid taevane Vahimees tundus otse minu kõrval olevat. Ma tundsin, et olen Jeesuse läheduses.
Minu toas valitsenud meeldivat rahu ja valgust on võimatu selgitada või kirjeldada. Mind ümbritses pühalik, püha õhustik ning minu mõistusele ja arusaamisele esitati äärmiselt huvitavaid ja olulisi teemasid. Minu ees avati tegevus, kui nähtamatu Ligiolu minuga kõneles. Teema, millest olin kirjutanud, oli mu mõtteist kadunud ja minu ees avati selgesti teine teema. Suur aukartus haaras mind sel ajal, kui teemad minu mõistusesse vajutati. − „Selected Messages“, 3. kd, lk 35, 36.
Tõusin teisipäeva hommikul varakult, kella kahe ajal, ja kirjutasin usinalt Tõelisest Viinapuust, kui tundsin oma toas Ligiolu, nagu olin palju kordi varem tundnud, ning ma ei mäletanud kirjutatavast enam midagi. Mulle tundus, et olin Jeesuse läheduses. Ta andis mulle edasi seda, milles mul oli juhiseid vaja. Kõik oli nii selge, et ma ei saanud midagi vääriti mõista. − „Selected Messages“, 3. kd, lk 36.
In English