Õpetussõnad 3:9, 10
Öeldakse, et raha on tardunud elu. Me võtame selle vastu vahetuskaubana oma elu väärtuslike tundide eest, millest loobume kellegi teise eesmärkide nimel. Raha saame selle eest, et loobume märkimisväärsest osast oma ainsast elueast, mis meile on antud; keskmise töökarjääripuhul vahetatakse rahaks umbes sada tuhat tundi.
Seejärel võtab ühiskond neist tundidest protsendimäära maksude näol, rakendades neid selleks, mida keegi teine nimetab „ühiseks kasuks“. Teisisõnu, sul kästakse jälle töötada kellegi teise kasuks; seekord on sul veelgi vähem kontrolli ja sa ei pruugi endale kasu saada.
Kuid kristlikust perspektiivist ei kaota ainult sina, kui selline tohutu osa sinu elust teistele inimestele antakse. Me usume, et kuna Jumal on elu Allikas ja Ülalpidaja ning kuna Ta maksis meie lunastuseks pööraselt kõrge hinna, siis kuulub meie elu lõppkokkuvõttes Temale. Paulus küsib: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!“ (1. Kiri korintlastele 6:19, 20)
Patuses maailmas elamine on mingil määral sunnitöölise elu elamine. Me töötame alati kellegi teise heaks. Aga kui anname oma saagi uudsevilja tagasi Jumalale, pöörame sunnitöö pea peale. Tunnid, mille vahetame raha vastu, muutuvad äkitselt võimaluseks töötada Jumala heaks, isegi kui me tehniliselt töötame kellegi teise alluvuses.
Päris alguses, enne pattu, olid meie esivanemad vabad veetma oma päev neid ülesandeid täites, mis näitasid Jumala majesteetlikkust. Nad ei pidanud aru andma ühelegi teisele inimesele, vaid otse Loojale, ning nad võisid kasutada oma talente kogu päeva Tema auks. Jumalale antud kümnisena muutub iga päeva esimene 10 protsenti protestiks maailma langenud seisukorra vastu ning saab igapäevaseks meenutuseks, et ühel päeval, üsna varsti, saame taas Jumalale kogu päeva anda.
In English