Meil on pidev oht minna kaugemale evangeeliumi lihtsusest. Paljudel on soov jahmatada maailma millegi originaalsega, mis tõstaks inimesed vaimuliku ekstaasi seisundisse ja muudaks kogemuse praegust olekut. Kogemuse praegusesse olekusse on kahtlemata suurt muutust vaja, sest ajakohase tõe pühadust ei mõisteta nii, nagu peaks, kuid muutus, mida vajame, on südame muutus, ning seda on võimalik saavutada ainult isiklikult Jumalalt õnnistust otsides, Temalt väge paludes ja innukalt anudes, et Tema arm tuleks meie peale ja muudaks meie iseloomu. Seda muutust on meil praegu vaja ja selle kogemuse saamiseks peame rakendama püsivat energiat ja ilmutama kogu südamest tulevat innukust. Me peaks tõelise siirusega küsima: „Mida ma peaksin tegema, et saada päästetud?“ Meil on vaja teada, missugused sammud viivad meid taeva poole.
Kristus andis oma jüngritele tõed, mille laiust, sügavust ja väärtust nad ei osanud hinnata ega mõista ning sama olukord on Jumala rahva hulgas tänapäeval. Meil ei ole õnnestunud mõista selle tõe suurust ega ilu, mille Jumal on meile praegu usaldanud. Kui teeme vaimulikes teadmistes edusamme, siis mõistame tõde arenemas ja laienemas sellisel määral, millest me ei osanud unistadagi, kuid see ei arene kunagi selles suunas, et me hakkaksime kujutlema, et võime teada aegu ja tunde, mille Isa on oma meelevallas määranud.
Mind on ikka ja jälle hoiatatud aja määramise eest. Jumala rahva jaoks ei tule kunagi enam sõnumit, mis põhineks ajal. Me ei tea ei Püha Vaimu väljavalamise ega Kristuse tuleku täpset aega. − The Review and Herald, 22. märts 1892.
In English