Jüngrid ei pidanud lihtsalt istuma sel ajal, kui Jeesus läks tagasi taevasse, et alustada oma ülempreesterlikku tööd taevases pühamus; nad pidid viima evangeeliumi „ilmamaa äärteni“ (Apostlite teod 1:8). Samamoodi nagu Jeesus kasutas oma teenimisperioodi maailmale oma Isa nime – Tema iseloomu − ilmutamiseks, peame kasutama oma aega maailmale Jeesuse näitamiseks. Sedamööda kuidas Püha Vaim juhib, õpetab ja inspireerib, saame maailmale Kristuse näoks.
Jeesus ütles, et samamoodi nagu Kristus on valgus, mis tuli sellesse maailma, peame ka meie olema maailmale valguseks (Matteuse 5:14) ja otsima iga võimalust, kuidas lasta oma valgusel särada. Nagu Jeesus on Eluleib, käskis Ta lunastatud ja ennistatud Peetrusel „sööta oma lambaid“ (Johannese 21:17). Nagu Jeesus alandas ennast ja jättis oma elu meie päästmiseks, on ka meil kästud käia Tema jälgedes ja öeldud, et meil oleks „samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel“ (Kiri filiplastele 2:5, 1968). Samamoodi nagu Jeesus tegutseb meie eest suure Ülempreestrina, on kästud ka meil olla „kuninglik preesterkond“ ja meile on antud „lepitusamet“ (2. Kiri korintlastele 5:18, 19). Nagu Jeesus peseb meid, mõistab meid õigeks ja pühitseb meid (1. Kiri korintlastele 6:11), on kästud meil minna ja teha jüngriteks kõik rahvad ja neid ristida (Matteuse 28:19).
Teekond läbi pühamu, alates lepitusteenistusest eesõues kuni kõige pühama paiga lõpliku puhastamiseni on tähendamissõna, mis ilmutab üksikasju Kristuse töös meie päästmiseks. Kuid mingis mõttes näitab see ka teed, mida meie peame käima, kui teeme seda tööd, mille Kristus kogudusele andis. Ka meie rada käib läbi pühamu, sest meil on eesõigus peegeldada maailmale Kristust. Meie muidugi ei suuda kedagi päästa, sest meil endal pole teeneid, kuid me saame peegeldada Kristuse teenimistööd, nii et teised saaksid meis Teda näha. 1. Johannese 2:6 meenutatakse meile: „Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud.“
In English