Hananiase ja Safiira lugu on ehk üks kõige häirivamaid episoode Apostlite tegude raamatus. Oma heategevusliku panuse avaliku vääriti esitamise karistus oli kohene surm. Aastate jooksul olen kuulnud mõnda inimest arvamas, et abielupaari kuritöö oli müügitulust osa mitteandmine, nagu oleks Jumala vastu tõsine kuritegu mitte kogu omandi kogudusele andmine.
Kuid kontekst viitab muule. „Eks see sinu käes olnud su oma,“ küsis Peetrus, „ja müüdunagi sinu meelevallas?“ Teisisõnu, neilt ei nõutud, et nad annaksid üldse midagi kogudusele. Raha oli nende oma, et sellega talitada nii, nagu nad sobiliku arvasid olevat.
See räägib meile midagi kogudusele andmise olemusest. On religioosseid rühmitusi, mis määravad koguduseliikmetele kas protsendi sissetulekust või protsendi koguduse eelarvest, mille nad peavad oma tööga finantseerima, ning mis muudab andmise rohkem liikmemaksuks kui vabatahtlikuks annetamiseks. Peetruse vastus ebaausale paarile teeb selgeks, et Jumal võtab arvesse vabatahtliku annetamise. Kuigi Malaki viitab, et kümnise mittemaksmine on röövimine (Malaki 3:8), sõltub siiski inimesest, kas anda või mitte. Jumal ei sunni kedagi; vabatahtlikult antud and on palju enam väärt kui vastutahtsi antu.
„Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud,“ meenutab meile Paulus, „mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.“ (2. Kiri korintlastele 9:7)
Mis siis oli Hananiase ja Safiira kuritegu? Nad andsid isikliku tunnustuse nimel ja üritasid valetades tõsta hinnangut, mis kogudusel neist oli. Nende annil ei olnud miskit pistmist tänulikkusega Jumala suhtes ega töö edendamisega; nad üritasid vaikselt kasu saada. Mitte küll ehk rahalist kasu, kuid sellegipoolest isiklikku kasu. Neil oli ka plaan teistelt varastada. Kogutud raha pandi kokku, et kõiki usklikke toetada, ning kui usutaks, et nad on kõik ära andnud, oleks neil olnud õigus elada ühisest rahast, ise salaja hoides märkimisväärse osa endale.
Lugu rõhutab olulist tõsiasja: Jumalal ei ole meie raha vaja, Ta tahab hoopis meie südant.
In English