Nende ridadega pöördun ma nende poole, kellel on olnud valgus, kellel on olnud eesõigused, kellel on olnud hoiatused ja palved, kuid kes ei ole teinud otsusekindlat pingutust end täielikult Jumalale allutada. Ma manitsen teid, et te kardaks ega teeks pattu Püha Vaimu vastu, nii et teid jäetakse teie enda teele, moraalsesse tardumusse vajunult, ega jääks andestusest jäädavalt ilma. Miks lasta end veel kauem Saatana koolis harida ning järgida teguviisi, mis muudab kahetsuse ja uuenduse võimatuks? Miks panna vastu armu ettepanekutele? Miks öelda „Jäta mind rahule“, kuni Jumal on sunnitud teie soovi täitma, sest te tahate seda?
Need, kes panevad Jumala Vaimule vastu, arvavad, et kahetsevad kunagi tulevikus, kui nad on valmis astuma otsustava sammu uuenduse poole, kuid siis ei ole kahetsus enam neile kättesaadav. Vastavalt antud valgusele ja eesõigustele tuleb pimedus neile, kes keelduvad käimast valguses siis, kui neil on valgus.
Keegi ei tohi pidada pattu Püha Vaimu vastu millekski salapäraseks ja määratlematuks. Patt Püha Vaimu vastu on järjekindel keeldumine üleskutsetest kahetseda. Kui keeldud uskumast Jeesusesse Kristusesse kui oma isiklikku Päästjasse, siis armastad pimedust rohkem kui valgust, sa armastad õhustikku, mis ümbritses esimest suurt ärataganejat. Sa valid selle õhustiku, mitte õhustiku, mis ümbritseb Isa ja Poega, ning Jumal lubab sul oma valiku teha. Kuid ärgu ükski hing heitku meelt selle teema esitamise tõttu. Ärgu masendugu keegi, kes püüab täita Issanda tahet. Looda Jumalale. Issand Jeesus on ilmutanud, et Ta hindab sind piiritult. Ta jättis oma kuningliku trooni, Ta jättis oma kuningliku õukonna, Ta riietas oma jumalikkuse inimlikkusega ja suri häbiväärset surma Kolgata ristil, et sina saaksid päästetud. − The Review and Herald, 29. juuni 1897.
In English