Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus

Abiellumine, lahutamine ja uuestiabiellumine

Viimati muudetud 8.4.2008

Piibellik õpetus abielust

Abielu päritolu – abielu on jumalik institutsioon, mille on rajanud Jumal ise enne pattulangemist, kui kõik, sh abielu oli „väga hea“ (1Mo 1:31). „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha“ (2Mo 2:24). „Jumal õnnistas esimest abielu. Niisiis on selle institutsiooni algatajaks universumi Looja. Abielu on austust väärt, see oli üks Jumala esimesi ande inimesele ning on üks kahest institutsioonist, mille Aadam endaga paradiisist kaasa tõi“ („Adventkodu“, lk 25, 26).

Abielu ühtsus – Jumal tahtis, et Aadama ja Eeva abielu oleks eeskujuks kõigile tulevastele abieludele ning Kristus rõhutas selle päritolu, öeldes: „Tema aga vastas: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?“ ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks? Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!“ (Mt 19:4-6).

Abielu jäävus – abielu on mehe ja naise eluaegne pühendumine teineteisele ning abielupaari pühendumine Jumalale (Mk 10:2-9; Rm 7:2). Paulus ütleb, et pühendumus, mis on Kristusel koguduse suhtes, on mudeliks mehe ja naise vahelistele suhetele (Ef 5:31, 32). Jumal soovis, et abielusuhe oleks sama püsiv kui Kristuse suhe kogudusega.

Seksuaalne intiimsus abielus – seksuaalne intiimsus on püha and Jumalalt inimperekonnale. See on abielu lahutamatu osa, kuid peab jääma vaid abielu piiresse (1Mo 2:24; Õp 5:5-20). Selline intiimsus, mida jagavad vaid abielus olevad mees ja naine, soodustab igavesti suurenevat lähedust, õnne- ja turvatunnet ning tagab inimsoo jätkumise. Lisaks monogaamsusele on Jumala poolt planeeritud abielu heteroseksuaalne (Mt 19:4, 5).

Partnerlus abielus – ühtsus abielus on saavutatav püsiva austuse ja armastusega. Keegi pole teistest parem (Ef 5:21-28). „Abielu, eluaegne liit, on sümbol ühendusest Kristuse ja Tema koguduse vahel. Mehe ja naise meeldus teineteise suhtes peab olema nagu Kristuse meelsus koguduse suhtes“ („Tunnistused kogudusele“, 7. kd, lk 46).  Jumalasõna mõistab hukka vägivalla isiklikes suhetes (1Mo 6:11; L 11:5; Js 58:4, 5; Rm 13:10; Gl 5:19-21). Kristuse meelsus oli armastada ja aktsepteerida, püüda kinnitada ja üles ehitada teisi, mitte neid kuritarvitada või alandada (Rm 12:10; 14:19; Ef 4:26; 5:28, 29; Kl 3:8-14; 1Ts 5:11). Kristuse järelkäijate seas ei tohi olla ruumi türanlikule kontrollile ega võimu kuritarvitamisele (Mt 20:25-28; Ef 6:4). Abielus ja peres toimuv vägivald on jälestusväärne (vt „Adventkodu“, lk 343). „Ei mees ega naine tohi olla kodus ainuvalitsejaks. Issand on selles osas sisse seadnud põhimõtted, millest juhinduda. Mees peab hellitama oma naist, nagu Kristus hellitab kogudust. Ja naine peab armastama ja austama oma meest. Mõlemad peavad arendama lahket meelsust ning püüdma mitte kunagi oma abikaasat kurvastada või talle kahju teha“ („Tunnistused kogudusele“, 7. kd, lk 47).

Abielu purunemise mõju – patt mõjus abielule halvasti. Kui Aadam ja Eeva pattu langesid, kaotasid nad ühtsuse, mida nad olid tundnud Jumala ja teineteisega (1Mo 3:6-24). Nende suhtesse imbus süütunne, häbi, süüdistused ja valu. Kus iganes patt valitseb, mõjutab see abielu kurvalt, tekitades võõrandumist, hülgamist, ustavusetust, kuritarvitamist, vägivalda, eraldumist, lahutamist, teineteise allasurumist ning seksuaalset kuritarvitamist. Abielud, kus ühel inimesel on rohkem kui üks abikaasa, on samuti patu mõju tulemus abielule. Kuigi sellised abielud eksisteerisid Vana Testamendi aegadel, polnud need kooskõlas jumaliku plaaniga. Jumala plaan abieluks nõuab Tema rahvalt Piibliga vastuolus olevate kultuuriliselt populaarsete tavade hülgamist.

Taastamine ja parandamine

  1. Jumalik plaan on paranemine Kristuses – lunastades maailma patust ja selle tagajärgedest, soovib Jumal taastada ka abielu esialgse kuju. See on ette näinud nende elusid, kes on uuesti sündinud Kristuse kuningriiki, kelle süda on Püha Vaimu poolt pühitsetud ning kelle peamiseks eesmärgiks on Issanda Jeesuse Kristuse ülistamine (vt ka 1Pt 3:7; „Mõtteid õndsakskiitmise mäelt“, lk 64).
  2. Ühtsus ja võrdsus taastatakse Kristuses – evangeelium rõhutab mehe ja naise armastust teineteise vastu ning alistumist teineteisele (1Kr 7:3, 4; Rm 5:21). Mehe perekonnapeaks olemise eeskujuks on Kristuse ennastohverdav armastus koguduse vastu ning koguduse teenimine (Ef 5:24, 25). Nii Peetrus kui Paulus räägivad asutuse vajadusest abielusuhetes (1Pt 3:7; Ef 5:22, 23).
  3. Kõigile kättesaadav arm – Jumal soovib täiustada ning endaga lepitada kõiki, kes pole suutnud saavutada jumalikku standardit (2Kr 5:19). Sinna hulka kuuluvad need, kelle abielu on purunenud.
  4. Koguduse roll – Vana Testamendi Mooses ja Uue Testamendi Paulus tegelesid purunenud abieludest tulenevate probleemidega (5Mo 24:1-5; 1Kr 7:11). Mõlemad töötasid langenutega ülesehitavalt ja andestavalt, hoides siiski ülal ja kinnitades jumalikke põhimõtteid. Sarnaselt on kutsutud tänas kogudust ülal hoidma ja kinnitama jumalikke põhimõtteid abielu kohta ning samas olema lepitav, andestab, ühiskonda raviv, näidates üles mõistmist ja kaastunnet, kui kellegi abielu on purunenud.

Piibellik õpetus lahutusest

Jumala esialgne eesmärk – lahutus on vastuolus Jumala esialgse kavaga, kui Ta lõi abielu (Mt 19:3-8; Mk 10:2-9 ning ka Piibel ei vaiki sellest. Kuna lahutus kaasnes langenud inimloomusega, anti sellele seaduslik alus, et vähendada sellest tulenevat kahju (5Mo 24:1-4). Piibel püüab esile tõsta abielu ning takistada lahutamist, kirjeldades abieluinimeste armastusest ja ustavusest tulenevat rõõmu (Õp 5:18-20; Ül 2:16; 4:9-5:1), viidates ja Jumala ja Tema rahva vahelisele abielusarnastele suhetele (Js 54:5; Jr 3:1), keskendudes armastusele abielu uuendamisel (Hs 3:1-3) ning näidates Jumalas tekkivat vastikustunnet lahutuse ja sellest tuleneva kurbuse vastu (Ml 2:15, 16).

Jeesus taastas arusaama abielust kui mehe ja naise vahelisest eluaegsest pühendumisest ning paari pühendumisest Jumalale (Mt 19:4-6; Mk 10:6-9). Piibel kinnitab abielu ning püüab lahendada probleeme, mis kipuvad abielu alussambaid nõrgestama või hävitama (Ef 5:21-33; Hb 13:4; 1Pt 3:7).

Abielu saab hävitada – abielu põhineb armastusel, truudusel, usaldusel, ainulaadsusel ja toetusel, mida järgivad mõlemad Jumalale kuulekad partnerid (1Mo 2:24; Mt 19:6; 1Kr 13; Ef 5:21-29; 1Ts 4:1-7). Kui neid põhimõtteid ei järgita, on abielu ohus.

Pühakiri tunnistab, et traagilised olukorrad võivad abielu hävitada.

Jumalik arm – jumalik arm on ainus vahend purunenud abielu või lahutuse parandamiseks. Kui abielu nurjub, tuleks endisi partnereid julgustada oma kogemusi üle vaatama ning oma elus Jumala tahet otsima. Jumal annab rahu haavatuile. Jumal aktsepteerib ka nende kahetsust, kes on teinud kõige hirmsamaid patte, isegi neid, kes on põhjustanud pöördumatuid tagajärgi (2Sm 11:12; L 34:18; 86:5; Jl 2:12, 13; Jh 8:2-11; 1Jh 1:9).

Lahutuse alus – Pühakiri tunnistab lahutuse põhjusena abielurikkumist ja hooramist (Mt 5:32), samuti hülgamist uskmatu partneri poolt (1Kr 7:10-15).

Piibellik õpetus uuestiabiellumisest

Pühakirjas pole lahutuse järgse uuestiabiellumise kohta otseseid õpetusi. Sellegipoolest võib Jeesuse sõnadest Mt 19:9 arvata, et lubatud on abiellumine sellele abielupoolele, kes jäi ustavaks, kuid kelle abikaasa abieluvannet murdis.

Tunnistades Piibli õpetusi abielu kohta, on kogudus teadlik sellest, et paljudel juhtudel on abielud kõike muud kui ideaalsed. Lahutuse ja uuestiabiellumise probleemi saab näha selle tõelises valguses ainult juhul, kui vaadata seda taeva vaatenurgast ja Eedeni aia taustal. Jumala püha plaani keskpunktiks oli luua meie maailma olevused enda näo järgi; et nad paljuneksid, täites maa ja elaksid koos puhtuses, harmoonias ja õnnes. Ta valmistas Eeva Aadama küljeluust ja andis ta Aadamale naiseks. Nii sai alguse esimene abielu – Jumal oli esimese abielu kui institutsiooni autor ja sisseseadja.

Pärast seda, kui Jumal oli Aadamale paljastanud, et Eeva oli luu tema luust ja liha tema lihast, ei tõusnud iial Aadama mõtteisse kahtlust, et nad olid üks liha. Samuti ei saanud iial tõusta kahtlust püha paari mõtteisse, kas nende kodu jääb igavesti püsima.

Uskudes, et selle üleva vaatenurga ükskõik milline madaldamine tähendab ka taevase ideaali madaldamist, peab kogudus ilma kahtluseta kinni sellest abielu ja kodu nägemusest. Tõekspidamine, et abielu on taevalik institutsioon, seisab Pühakirjas. Segadusseajav mõtlemine ja arutlemine lahutuse ja uuestiabiellumise teemal peaks meie mõtted viima Eedenis alustatud pühale ideaalile.

Kogudus usub Jumala seadusesse; samuti usub see ka Jumala andestavasse halastusse. Kogudus usub, et võit ja pääsemine võivad samamoodi kehtida lahutuse ja uuestiabiellumise läbiteinutele, nagu ka neile, kes on läbi kukkunud teistes Jumala pühades ettekirjutistes. Mitte miski siin esitatust ei ole mõeldud Jumala halastuse ja andestuse vähendamiseks. Jumalakartuses seab kogudus ette põhimõtted ja tavad, mis viitavad abielu, lahutuse ja uuestiabiellumise teemale.
Kuigi esimene abielu seati sisse üksnes Jumala poolt, on tänapäeval tunnustatud inimeste elamine tsiviilvalitsuse all; järelikult on abielul nii taevalik kui ka kodanlik külg. Taevalik aspekt juhindub Jumala ja kodanlik riiklikest seadustest.

Kooskõlas nende õpetustega on järgnevalt ära toodud Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse seisukohad:

1. Kui Jeesus ütles, et “ükski inimene ärgu lahutagu“, seadis Ta sisse koguduse käitumisreeglistiku armu seaduse all, ületades kõik tsiviilseadused, mis jäävad alla Tema taevalikule valitsemisele ja abielusuhte tõlgendamisele. Siin annab Ta oma järgijatele seaduse, et nad peaksid jääma selle juurde ka siis, kui riik või valdav komme suuremat vabadust lubab. „Jeesus teatas Mäejutluses varjamatult, et abielusideme murdmiseks ei ole ühtegi põhjust peale truudusetuse abielutõotuse vastu“ - Thoughts From the Mount of Blessing, lk 63 (Mt 5:32; 19:9).

2. Üldiselt on truudusetust abielutõotuse suhtes nimetatud abielurikkumiseks ja/või hooramiseks. Siiski lisatakse Uues Testamendis sõnale „hooramine“ juurde teatud seksuaalsed kõrvalekalded (1Kr 6:9; 1Tm 1:9,10; Rm 1:24-27). Seksuaalseid kõrvalekaldeid nagu verepilastus, lapse seksuaalne kuritarvitamine ja homoseksuaalsus peetakse  seksuaalsuse väärkohtlemiseks ja abielu taevaliku kavatsusega vägivallatsemiseks. Need on juba iseenesest lahkumineku või lahutuse põhjuseks. Isegi kui kirjakohad lubavad ülaltoodud põhjustel lahutada, nagu ka mahajätmine uskmatu abikaasa poolt (1Kr 7:10-15), et siis siiraimad püüdlused koguduse ja nende poolt, kes muretsevad, aitaksid avaldada positiivset mõju lepituseks ning et abikaasadele soovitataks teineteise vastu üles näidata Kristusele sarnast andestavat ja ülesehitavat suhtumist. Et olla abiks lepituse protsessis, peab kogudus armastavalt ja head soovides paariga tungivalt seotud olema.

3. Juhul kui ei toimu lepitust, on truuks jäänud abikaasal piibellik õigus lahutada ennast abikaasast, kes murdis abielutõotust, ning ka uuesti abielluda.

4. Kohalikule kirikule jääb abielutõotust murdnud abikaasat  puudutava distsipliini küsimusega tegelemine (vaata 1. ja 2. osa). Parem on siiralt pattu kahetsev abikaasa panna teatud ajaks jälgimisele kui ta kiriku liikmeskonnast eemaldada. Abikaasa, kes ei näita üles täit ja siirast patukahetsust, eemaldatakse kiriku liikmeskonnast. Juhul kui vägivald on toonud avaliku halvakspanu Jumala suhtes, võib kirik, säilitades selle kõrgeid norme ja head nime, eemaldada isiku liikmeskonnast isegi siis, kui on tõendeid patukahetsusest. Kohalik kirik peab rakendama ükskõik millist nendest korra eeskirjadest suhtumisega, mis taotleks sihilejõudmist läbi kiriku kahe eesmärgi – parandamise ja lunastamise. Kristuse pühakirjas on distsipliini lunastav külg alati seotud patuse inimese ehtsa muutumisega uueks looduks Jeesuses Kristuses.

5. Kuni abielutõotusele truuks jäänud abikaasa elab, jäädes vallaliseks ja vooruslikuks, puudub abielutõotusega vägivallatsenud abikaasal moraalne õigus uuesti abielluda. Isik, kes siiski nii teeb, eemaldatakse kiriku liikmeskonnast. Juhul kui isik, kellega abiellutakse, on koguduseliige, eemaldatakse ka tema kiriku liikmeskonnast.

6. On omaks võetud, et vahel halveneb abielu piirini, mil mehel ja naise on tõesti parem lahku minna.“Aga abielus olijaid ei käsi mina, vaid Issand: naine ärgu mingu mehest lahku (kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära) – ja mees ärgu hüljaku naist“ (1Kr 7:10,11). Paljudel juhtudel võib vajalik muutus perekonnaseisus tekkida seoses lapse hooldusõiguse, ühisvara jagamise või isegi isikukaitsega. Sellistel puhkudel võib lubada mõnedes riikides tuntud kui seaduslikku lahkuminekut. Siiski kinnitab mõnedes tsiviiljurisdiktsioonides (pädevuses) sellist lahkuminekut vaid lahutus. Kui on lahku mindud või lahutatud füüsilise vägivalla tõttu või kui puudub “truudusetus abielutõotuse vastu“ (vaata 1. ja 2. punkti), ei ole Pühakirja põhjal kummalegi antud õigust uuesti abielluda, kui just vahepeal teine osapool ei abiellu, on abielu rikkunud või hooranud või surnud. Kui niimoodi lahutatud liige ilma piibelliku aluseta uuesti abiellub, eemaldatakse ta kiriku liikmeskonnast; ja kui isik, kellega ta abiellub, on liige, eemaldatakse ka tema kiriku liikmeskonnast.

7. Abielutõotust murdnud lahutatud abikaasat, kes on koguduse liikmeskonnast eemaldatud ja kes on uuesti abiellunud, või isikut, kes on lahutatud muudel põhjustel kui nendel, mis on ära toodud ülalpool 1. ja 2. punkti all ja kes on samuti koguduse liikmeskonnast eemaldatud, ei sobi uuesti võtta koguduse liikmeks, väljaarvatud, kui järgitakse allpool kirjeldatud menetlust.

8. Abieluleping ei ole mitte ainult püha, vaid ka lõpmatult keerulisem kui tavalised lepingud; näiteks laste suhtes. Seega võivad olemasolevad valikuvõimalused tõsiselt piiratuks osutuda, kui pattu kahetsev osapool soovib tagasivõtmist kiriku liikmeskonda. Enne kohaliku kiriku lõpliku otsuse vastuvõtmist peab pastor või konverentsi/esinduse/ala piirkonna juht tagasivõtmise soovi kiriku ette tooma, et nõustada ja anda soovitusi pattu kahetsevale (või pattukahetsevatele) võimalikeks sammudeks, mida on vaja ette võtta, tagamaks tagasivõtmine.

9. Tavaliselt on nende, kes on kiriku liikmeskonnast eelmainitud põhjustel eemaldatud, liikmeskonda tagasivõtmise aluseks uuestiristimine.

10. Kui liikmeskonnast eemaldatud isik kiriku liikmeskonda tagasi võetakse, nagu on ära toodud lõigus 8, peab hoolt kandma kiriku ühtsuse ja harmoonia kindlustamiseks ja mitte andma sellisele isikule juhi vastutust; eriti mitte ametikohal, mis nõuab ordineerimise kombetalitust, kui siis vaid pärast väga hoolikat nõupidamist konverentsi/esinduse/piirkonna juhatusega.

11. Ühelgi Seitsmenda Päeva Adventistide vaimulikul ei ole õigust läbi viia isiku uuestiabiellumist, kelle puhul kehtivad eelnevates lõikudes nimetatud eritingimused ning kellel puudub piibellik õigus uuesti abielluda.

Kohaliku kiriku teenistus perekondadele

Et kõik kasvaksid Kristlikus kogemuses täiskasvanuks, on kiriku kui Kristuse lunastava esinduse ülesanne juhatada oma liikmeid kõigis nende vajadustes ja neid toita. Eriti vastab see tõele, kui liikmed seisavad silmitsi eluaegsete otsustega, nagu on selleks abielu ja stressirohked lahutuse läbielamised. Kui paari abielu on nurjumise ohus, peab neid juhatav kirikuliige andma panuse, taastamaks haavatud suhted, lepitades neid harmooniliselt, lähtudes taevalikest põhimõtetest (Hs 3:1-3; 1Kr 7:10, 11; 13:4-7; Gl 6:1).

Et aidata liikmetel üles ehitada tugev kristlik kodu, saab abi kohalikust kirikust või teistest kiriku organisatsioonidest leiduvatest vahenditest ja ressurssidest.
Need vahendid sisaldavad: (1) abielluda kavatsevatele kihlatud paaridele suunatud programme, (2) juhendavaid programme peredega abielupaaridele ja (3) tugiprogramme purunenud perekondadele ja lahutatud isikutele.

Ülesehitamisel ja juhatamisel abielus, parandamisel ja taastamisel lahutuse korral on eluliselt oluline pastoraalne toetus.

Viimase olukorra puhul on pastoril nii distsiplinaarne kui toetav funktsioon. See funktsioon sisaldab endas juhtumile asjakohase informatsiooni jagamist; kuigi suure taktitundega peaks avalikuks tegema delikaatse informatsiooni. Ainuüksi see eetiline mure ei tohiks olla aluseks korra eeskirjade vältimiseks, mis on ära toodud punktides 1-11.

Nagu Jumal on andeks andnud neile, nii on kirikuliikmed üles kutsutud läbikukkunutele andestama ja neid aktsepteerima  (Js 54:5-8; Mt 6:14; Ef 4:32). Eksinute eest hoolitsemisel soovitab Piibel tungivalt kristlastele kannatlikkust, kaastunnet ja andestust (Mt 18:10-20; Gl 6:1,2). Ka siis, kui isik on korra all, kas jälgimisel või eemaldatud liikmeskonnast, annab kirik kui Jumala esinduse tööriist, oma panuse, et kanda nende eest hoolt ja hoida vaimset kontakti.

See seisukoht võeti vastu Seitsmenda Päeva Adventkoguduse Peakonverentsi 57. sessioonil 2000. aasta augustis. See on parandatud variant „Koguduse korra“ 1995. aasta väljaande 15. peatükist.

Jaga Facebookis
Info